Free Belgium!
2011 Solo exhibition in Draakon gallery, Pikk 18, Tallinn, Estonia 09–26.02.2011 Soolonäitus Draakoni galeriis |
ET
Intervjueeris Elin Kard Kas „Belgia vabaks!“ või „Vaba Belgia!“? Vaatajal on muidugi õigus valida oma tõlge(ndus), või teha nägu, et kõik on selge ning skandeerida pikemalt mõtlemata lööklausega kaasa. Samas kui küsida, millest tuleks Belgia vabastada või miks peaks selle riigi vabadust eriliselt rõhutama, siis mina lähtusin pigem vabastamise vajadusest. Aga enne kui asume Belgiat vabastama, peame muidugi teadma miks ja mõtlema, kas ta ise seda üldse vajab. Ajaloost lähtudes sai ju Belgia vabaks juba 1830. aastal. Millest ja miks peaks siis Belgia vabastama? Kolme ja poole aasta vältel, mil ma selles riigis "euroimmigrandina" elasin, püüdsin aru saada sellest, mida Belgia Kuningriik endast tegelikult kujutab. Brüssel kui Euroopa Liidu pealinn (mitte kui Belgia pealinn), on varjutanud täiesti selle riigi, mille keskmes ta asub. Brüsselist on kujunenud mõnedes aukartust, teistes pigem kriitikat esile kutsuv märk, millel pole kuningriigiga mingit seost. Väljastpoolt vaadatuna polekski Belgial justkui muud identiteeti kui olla "Euroopa Liidu süda". Samas vaevleb Belgia siseriiklikus kriisis – uudised pidevatest raskustest valitsuse moodustamisel jõuavad aeg-ajalt meedia vahendusel ka meieni. See poliitiline aspekt on aga vaid tagajärg. Riik on tegelikult nii keeleliselt kui ka kultuuriliselt ammu jagunenud. Flandria ja Valloonia suhet võiks lihtlabaselt võrrelda Eestist ja jupikesest Venemaast (näiteks Pihkva oblastist) moodustatud riigiga. Valloonias kõneldav prantsuse keel on kõrval asuva suurriigi keel, Flandrias kõneldav hollandi keel oli väga pikka aega tõrjutud. Tänapäevased vastuolud on muidugi seotud riigi toimimisega palju laiemalt kui keel ja kultuur – majanduslike, sotsiaalsete ja poliitiliste küsimustega. Kakskeelne Brüssel koos belglaste kuninga Albert II-ga on ehk tõepoolest ainus ühendav lüli kogukondade vahel, nagu minu sealsed tuttavad räägivad. Niisiis – Belgia vabaks nii Brüsseli kõike varjutavast märgist kui ka siseriiklikust konfrontatsioonist. Kui kaugele selleks tuleb minna, teavad Belgia kodanikud ise paremini. Tuleb siiski tunnistada, et olen ja jään Belgia jaoks outsideriks ning mul on sama vähe õigust tema vabastamist nõuda kui näiteks mõnel Lääne-Eurooplasel vene keele positsiooni tugevdamist Eesti Vabariigis. Seda viimast tuleks tegelikult ridade vahelt lugeda. Viitad oma näituseprojektis distantsi puudumisele, tavapäraselt on välisriiki elama asunu peamiseks probleemiks liigne distantseeritus ning kohaliku kogukonna ja kultuurikoodide mittemõistmine. Füüsilise distantsi puudumine ongi tegelikult see, mis emotsionaalse ja/või kultuurilise distantseerituse tunnet võimendab. Vähemalt minu jaoks – kui ma mingeid protsesse eemalt vaatlen, häirib mind nende mittemõistmine oluliselt vähem. Mõnikord piisab "mõistmiseks" vaid kellegi poolt vahendatud stereotüüpsetest üldistustest. Kuskil võõras keskkonnas igapäevaelu elades näeme aga enda ümber tohutul hulgal detaile – neist ei ole võimalik mööda vaadata. Ja mida lähemalt vaatad, seda hägusam on tervikpilt. Brüsselis kummastas kõige rohkem see, et tahtsin kohe näha ja mõista Belgiat, aga seda takistas justkui mingi võrk – kunstlikult loodud Euroopa-keskkond ja veel mitmete erinevate kultuuride kihid. Kasutad erinevaid, sisserännanule algselt ilmselt mõistetamatuks jäävaid, viiteid Belgia ajaloole ja sellele viitavaid märke ümbritsevas keskkonnas, nagu Belgia seos endise asumaa Kongoga, Vallooniat ja Flandriat ühendav jalgpall, ajutiselt sisserännanuile omane pealiskaudsus ning ükskõiksus jne. Soovid sa siinkohal mõnel neist põhjalikumalt peatuda? Püüdes oma Belgia-kogemust visuaalselt loetavaks muuta, valisin välja märgid, mis iseloomustavad erinevaid tasandeid. Märgid, millega põgusal külaskäigul kokku ei puutu, või mis esmapilgul tekitavad hoopis erinevaid reaktsioone. Sport on rahvusliku identiteedi määratlemisel oluline indikaator ning jalgpall Belgia populaarseim spordiala. Kui eelpool mainisin Belgia keelekogukondade ja regioonide vahelisi vastuolusid, siis pildil mängivad Punased Kuradid (Belgia rahvusmeeskond) Liège'i staadionil Eesti rahvusmeeskonna vastu – seal on kohale sõitnud flaamid, valloonid ning algupäraselt mõnest teisestki kultuuriruumist pärit toetajad tohutu riigilipu alla koondunud. Kõrvalolevalt pildilt vaatab eestlase kaamerasse mustaks värvitud näoga fänn – jalgpallistaadionil belglane, "õhtul kodus" taas flaam või valloon. Räägime nüüd lõpetuseks veel unenägudest. Belgia riigipiiri unes näed veel? Enam ei näe. See oligi tegelikult ainus kord – 2009. aasta jaanipäeva paiku. Mulle tundub, et just peale seda veidrat unenägu, mis andis ka näitusele pealkirja, algas mingi selginemine suunas, kuidas oma Belgia-kogemust loomingus väljendada. Seetõttu ei suutnud ma vastu panna kiusatusele ka unenäo-episoodi rekonstruktsiooni näitusel esitada. Nüüd on Belgia vähemalt ühes mõttes vaba – vaba minust. –––––– Gregor Taul artiklis „Tüpoloogiline paopunkt”, nädalalehes Sirp, 24.04.2020 „Ükskõik, kuidas loovisikud sinna ka sattunud ei ole – kas õppima, tööalaselt või perekondlikel põhjustel, kes Wielsi residentuuri, isikunäitusele või kunstimessile –, on Brüsselist ja Belgiast kujunenud üks ulgueesti aktiivsemaid kunstikeskusi. Esimesena meenuvad Paul Kuimet, Jaanus Samma, Anna Škodenko, Tõnis Saadoja, Tanja Muravskaja, Anu Vahtra, Margus Meinart, Berit Teeäär, Ingel Vaikla, Sten Eltermaa, Marge Monko, Diana Tamane, Karel Koplimets ja Eléonore de Montesquieu. /.../ Ehk ongi sobiv, et Euroopa pealinna, mille kolmandik elanikest on sündinud väljaspool Belgiat, iseloomustab selline mitmekihiline linnaruum. Selles plaanis on võib-olla üks eesti kunsti aktuaalsemaid Brüsseli-uuringuid hoopis Berit Teeääre 2011. aasta Draakoni galerii väljapanek „Free Belgium!“, mis kõnetas „ikoonide“ asemel ühiskonda, mis ägab rahvusliku lõhestatuse ja kolonialismitaaga all. Loe siit>> |